Pagulase palkamise nimel tasub pingutada

Pagulaste kiire ja tõhus tööturule integreerimine on kahtlemata Eesti ühiskonna huvides. Lisaks riigi kasuteguritele, nagu lisandväärtuse loomine, väiksem koormus sotsiaalsüsteemile ja töötusega kaasnevate probleemide ärahoidmine, on töötamine ka eduka lõimumise võtmetegur. Töötamine võimaldab pagulasel kohaliku kultuuriga (sh töökultuuriga) tutvuda ja seda paremini mõista, aga ka riigikeelt harjutada. Samuti loob suhtlus töökollektiivis pere- ja kogukonnaväliste sotsiaalsete suhete tekkimise võimalused, aidates nii vältida pagulase kapseldumist oma rahvuskogukonda. Seega on integratsioon tööturul laiemale sotsiaalse integratsiooni aluseks.

Tööandja suurepärane võimalus

Pagulaste näol Eesti tööjõuturule lisanduv inimressurss on võimalus tööandjatele. Saabuvad pagulased saaksid mõningal määral leevendada Eestis valitsevat tööjõupuudust. Ei tasu arvata, et pagulaste hulgast leiaksid töötajaid ainult ettevõtted, mis vajavad ilma hariduseta lihttööjõudu. Kodumaalt on sõja või tagakiusamise eest sunnitud põgenema mitmesuguse haridustaseme ja ametiga inimesed. Seega siseneb tööturule mitmesuguste oskuste ja teadmistega põgenikke, keda saab rakendada eri ametikohtadel, sh oskustöödel.

Peale tühja ametipostide täitmise võivad pagulased tööandjatele muul viisilgi kasu tuua. Oskuslikult juhitud kultuuriliselt mitmekesine personal mõjutab positiivselt ettevõtte innovaatilisust ja seeläbi konkurentsivõimet. Eri kultuuritaustaga inimesed toovad organisatsiooni mitmesuguseid teadmisi, oskusi ja kogemusi, mis loovad pinnase uute loominguliste ideede ja lahenduste tekkeks.

Pagulaste näol on arvatavasti tegemist pühendunud töötajatega. Kuna töö leidmine ei ole neile lihtne ja Eesti sotsiaalsüsteem vaid riiklike toetuste najal äraelamist ei võimalda, on nad esiteks tööandjale töövõimaluse eest tänulikud; teiseks motiveeritud oma kohta säilitama ja valmis selle nimel kõvasti pingutama.

Pagulaste tööturule integreerimine ei ole kindlasti lihtne ülesanne. Teiste riikide kogemus näitab, et pagulaste hõive määr on enamasti madalam ning palgad väiksemad kui vastuvõtva riigi muul populatsioonil (sh teistel immigrandigruppidel), samuti on nad sageli kehvematel ametikohtadel kui koduriigis eelnevalt oldi. Eestis, kus suurel osal ettevõtetest ei ole ka võõrtööjõu rakendamise kogemust, on pagulaste töölevõtmine kahtlemata veel eriti suur väljakutse.

Tööandjal tuleb rinda pista mitmesuguste teistsugusest kultuuri- ja keeletaustast tulenevate probleemidega. Üheks takistuseks on kahtlemata puudulik keeleoskus. Kindlasti on töökohti, kus võib hakkama saada ka inglise või vene keelega ning eesti keele oskus ei ole kriitiline, kuid suurel osal ametikohtadest takistab riigikeele mittevaldamine vähem või rohkem nii edukat tööga hakkamasaamist kui ka kollektiivis integreerumist. Eesti riik pakub varjupaiga taotlejatele ja kaitse saanutele keeleõpet, kuid see on piisav vaid algtaseme saavutamiseks. Seega võib pagulasi palkaval ettevõttel tekkida vajadus ka omalt poolt keelekursusi võimaldada.

Tööandjale lisapingutus

Eri kultuuritaustaga inimesed töökollektiivis toovad endaga kaasa ka teistsugused kombed, tavad, kogemused ja tööharjumused. See võib olla igati positiivne, kuid teisalt võib see põhjustada ka pingeid ja arusaamatusi kollektiivis, samuti kaastöötajate negatiivset suhtumist. Et kultuuriline mitmekesisus organisatsioonis tooks kasu ja mitte probleeme, nõuab see ettevõttelt teadlikku mitmekesisuse väärtustamist ja läbimõeldud lähenemist ehk mitmekesisuse juhtimist.

Praktikas võib see tähendada nii töötajate kultuurilise kommunikatsiooni alaste pädevuste ja teadlikkuse suurendamist, keele- või kultuurikoolitusi ning muid tegevusi, mille eesmärk on immigranttööjõu integreerimine ja kultuurilise mitmekesisuse parim ärakasutamine. Paljudes läänemaailma suurtes ettevõtetes on selline juhtimisstrateegia kasutusel juba aastakümneid ja neilt oleks selles osas õppida.

Niisiis, pagulaste palkamine tähendab tööandjatele lisapingutust. Arvestades aga Eesti demograafilist situatsiooni ja aina süvenevat töökäte puudust on need pingutused vältimatud ja selles suunas tuleks hakata mõtlema kohe. Me ei saa lubada endale põgenike oskuste ja potentsiaali raiskamist, vaid peame selle Eesti ühiskonna jaoks parimal viisil tööle panema. Lisaks ettevõtjatele on aga sealjuures loomulikult vaja ka teiste huvipoolte – riigi, kohalike omavalitsuste ja valitsusväliste organisatsioonide – panust ja koostööd.